Soontaga looduskaitsealal tehtud pikaajalised mõõtmised näitavad, et umbes 220 aasta vanune palumets toimib enamasti süsinikusidujana. Aastatel 2016–2023 sidus mets süsinikku seitsmel aastal kaheksast, keskmiselt ligikaudu 1,7 tonni süsinikku hektari kohta aastas. Tulemused põhinevad keerise kovariatsiooni meetodil tehtud mõõtmistel, mis arvestavad nii fotosünteesi kui ka ökosüsteemi hingamist. Uuring kinnitab, et ka küpsed metsad võivad olla olulised süsiniku sidujad, kuigi aastane bilanss sõltub suuresti mullas ja elustikus toimuva hingamise kõikumisest.
Mõõtmise tulemustes oli erandlik 2020. aasta, mil heitlik suvi ja ebatavaliselt soe sügis viisid metsa süsinikubilansi peaaegu nulli – mets andis atmosfääri tagasi ligikaudu sama palju süsinikku, kui ta sidus. Samas näitasid mõõtmised, et isegi ekstreemsed ilmastikutingimused, nagu 2018. aasta kuumalaine, mõjusid metsale ajutiselt ning taastumine toimus kiiresti. Tulemused viitavad, et taolised vanad metsad on küll muutlike ilmastikuolude suhtes tundlikud, kuid suudavad lühiajalistest šokkidest taastuda ja püsida pikaajaliselt süsiniku sidujana.
Loe lähemalt Novaatorist ja teadusajakirjast Agricultural and Forest Meteorology.
Leave a Reply